(Oma Hobu, oktoober 2009 artikkel)

KESTVUSRATSUD LÕDVESTUVAD HÕLPSAMINI        

       Miks mõnedele hobustele mõjub massaaž tõhusamalt kui teistele?

       Hobusemassööridel on oma naligi selleks puhuks. Nimelt lõdvestuvad araablased paremini, sest nende selg on lühem ja massöör ei väsi enne sabani jõudmist ära…

JAANUS NÕGENE, hobusemassöör

Tegelikult on erineva mõju põhjusi mitmesuguseid.

Selle artikli kirjutamise ajendiks on olnud mitmete kestvusratsude erakordselt kiire lõdvestumine massaaži järel. Julgen väita, et kestvusratsud on kindlasti õnnelikud ja oma alaga rahul.

       Iga hobune on indiviid, tal on oma geneetiline taust ja elukogemuste pagas. Kui omanik midagi muuta tahab, siis ta peaks mõtlema, mida annab teha looma pidamistingimuste, liikumise ja toidu osas.

       Olen märganud seost hobuse liikumise ja tema lihaste kvaliteedi vahel. Kestvusratsutamise hobustega tegeledes kuulen mõnikord omanikult, et neil oli eile näiteks 50-kilomeetrine treening kiirusega 20km/h. Hobune ei pruugi pärast seda kõikidest lihastest ennast kohe katsuda lasta. Kui talle aga massaaži teha, siis ta jäigad ja valulikud lihased lausa sulavad. Tavaliselt vajab kestvusratsu massaaži üks kord, valusad kohad kaovad seejärel kohe. Pole vaja pikka tsüklit nädalaste vahedega.

       Miks lõdvestub suurema koormusega töötanud hobune paremini?

       Lihased nagu iga teinegi kude vajavad pidevalt toitu ja jääkainete eemaldamist. Kuid mis lihases töö ajal toimub.

       Lihase põhiülesanne on kokkutõmme, mille mõjul jäsemed liiguvad ja tugilihased tagavad kehaasendi stabiilsuse. Püsiva pikaajalise töö jooksul lihase verevarustus paraneb, üldine lihaste treenitus ei piirdu enam üksnes pindmise lihastega, vaid tugevneb ka tugilihas.

       Kestvusratsude elustiili suureks eeliseks saabki pidada nende treeningu kestvust ja selle toimumiskohta - vahelduvat maastikku. Hobustele, kellel on nõrk selg, soovitatakse vahel kaks-kolm tundi vahelduval maastikul matkamist. Kestvusratsud „matkavad“ seal kogu aeg.

       Muidugi ei saa öelda et on ainult üks viis saada head lihased. Näiteks niisugune hobune, kes oma kaelalihastega muudab kadedaks iga restorani väljaviskaja, on hoopis koolisõidu treeneri tubli töö tulemus.

       Lihaste töös on tähtis tasakaal nii kogu lihaskonna kui mõlema kehapoole ühtlasel treenimisel. Tallihobuste lihased saavad eriti talveperioodil ülepinge osaliseks, see on suuresti põhjustatud liikumise vähesusest ja sellele järgnevast lühikesest intensiivsest pingutusest.         Tasakaalu olemasolu või puudumist on märgata sellest, kuidas kogu organism pingete ja koormusega kohaneb. Loomulikult võib kestvusratsutamise tagajärjel hobuse lihased „piimhappele sõita“. Samas soodustab organismi pingelise treeninguga kohanemine kiiremat taastumist.

Vaja on aru saada, millist tasakaalu me lihastele taotleme. Kas eluks boksis või liikumises? Siit edasi saame mõtelda, mida hobune eelistaks ja loomulikuks peaks.

       Töötsüklile järgneb lihaste lõdvestumine. Kui lihase tervis on hea, siis toimub taastumine kiiresti. Kui hobune töötsükli ajal liigub, siis paraneb ta ainevahetus. Vereringlus lihastes kiireneb, mis tähendab, et jääkproduktid viiakse kehast välja kiirendatud korras ja toitainerikas veri tuleb asemele.

       Liikumise kasu ei ilmne ainult lihaste treenituses, vaid ka ainevahetuse kiirenemises ja lümfiringe aktiviseerumises, rääkimata stressi maandamisest, mida hobused tänapäeval väga vajavad.

       Südamelihas on üldise treenituse taseme määramisel indikaatoriks. Pulsi kiire langemine pingutuse järel on positiivne näitaja (võrdle inimestele südame koormustesti tegemist velotrenazööril). Kui kestvusratsu pulss langeb peale mitmekümne kilomeetri läbimist kiiresti 60 löögile minutis, on tegemist tugeva ja treenitud hobusega, kes pääseb veterinaarkontrollist kiiresti edasi.